Noortevaldkonna aasta koolitaja Jana Kukk: „Keegi ei saa asju meie eest ära teha“

04. veebruar 2015

Jana Kukk on noortevaldkonna koolitaja aastast 2006. Tema koolitused käsitlevad mitteformaalse õppe kvaliteeti noorsootöös, õppima õppimist, noorte ettevõtlikkust ja projektide algatamist. 2014. aastal pälvis Jana Haridus –ja Teadusministeeriumilt aasta enim silma paistnud koolitaja tiitli. Janat tunnustati tema aktiivse ja järjepideva panuse eest noortevaldkonda; tema koolituste rahvusvahelise haarde ja mõjukuse ning aastatepikkuse kogemuse eest. Kutsusime Jana külla ning uurisime, mis on tema edu saladus.

 Jana, milline on Sinu argipäev?

Alustan suhteliselt vara hommikul, umbes kuue paiku. Trenn ja siis turundusega seotud töö. Kui kaheksa tundi on läbi, algab päeva teine pool: järgmised kaheksa tundi, mis on pühendatud mittetulundusühingute nõustamisele ja Ideesahtli blogi kirjutamisele. Kui parasjagu mõni koolitus orbiidil on, siis ka selle ettevalmistamisele. Ja seal kusagil vahepeal on üks koolikohustus ka. Hiljuti arvutasin kokku, et kuna mul on 3 sellist põhilist kohustust, mis on kõik justkui täiskohaga, siis 3 korda 8 on täpselt 24. Et 24 tundi on hästi tihedalt ära sisustatud.

Sa oled aastaid koolitajana tegutsenud, mis on koolitaja kutse eripära?

Mäletan, et kui koolitajana alustasin, tuli end pidevalt kehtestada. Mõnes teises ametis saab ehk rohkem keskenduda oma töö sisule, kuid koolitajana peab oma teadmisi ja oskusi süvendama mitmel rindel: üks on inimestega, koolitusgrupiga hakkamasaamine, andragoogika või pedagoogika kõikvõimalikud võtted, eripärad, nüansid. Lisaks tuleb ennast arendada oma koolitusvaldkonnas, olgu see noorsootöö või midagi muud. Ka seal ei saa kuidagi maha jääda.

Millest Sa oma töös lähtud – põhimõtted, väärtused, käsitused?

Üks mu koolituste põhimõte, mida ma ise suhteliselt hiljuti teadvustasin, on see, et kõik muutused või soovide teostamised on õppijate endi kätes. Näiteks mõni noorteühing, kes tahab mingisugust projekti ära teha. Tulevad, teevad kurba nägu: me tahaks lahedat asja teha, aga keegi ei saa aru, miks seda vaja on ning ei soovi toetada. Siis ma üritan neid panna oma ideele teise nurga alt vaatama. Ehk ei ole asi selles, et teised ei taha kaasa aidata, vaid me ise saame hoopis teistmoodi ja paremini oma soovi täita. Teisisõnu, et kõik on meie endi kätes ja keegi ei saa asju meie eest ära teha, ja ei peagi tegema.

Kuulsin kunagi oma välismaa kolleegidelt, kes uurisid, kui paljud koolitusel osalenutest õpitut praktikas tegelikult rakendavad ja nende statistika oli üsna hirmuäratav. Nad ütlesid, et keskmiselt 5% koolituse läbinutest hakkavad ka päriselt midagi teistmoodi tegema ja koolituse mõju, olgu see inspiratsioon või mälus püsiv teadmine, kestab umbes paar nädalat. Seega, mõju suurendamisel on õppijal endal tohutult suur vastutus. Nii püüangi alati oma koolitatavateni viia sõnumit, et lihtsalt ühe päeva veetmine koos minuga kuskil metsa vahel koolituskohas ei muuda nende elu kuidagi paremaks. See on alles töö esimene osa. Koolitusel õpitu rakendamiseks peab vastutus ja motivatsioon tulema suures osas ikka osalejate poolt.

Samas on teiste õppimisprotsessile kaasaaitamise puhul oluline, et koolitajal endal oleks sarnane isiklik kogemus. Loomulikult õpivad kõik erinevalt ja igaühel on omad eelistused, aga oma enda õppimiskogemuse läbi mõistad iseenda õppimisharjumusi. Alles siis, kui suudad õppijana iseennast juhtida, on võimalik aidata seda ka teistel teha. Ilma isikliku kogemuseta jäädki lektoriks, see on hoopis teine roll.

Kas enda koolituste jaoks sead ka mingi sihi, kuhu tavaliselt tahad jõuda või mida mõjutada soovid?

Jah, kindlasti. Kui koolitusele registreerijad täidavad eelnevalt ära motivatsiooniankeedi, on nende puhul võimalik soovitud muutust mingil määral ette aimata. Pikema, mitmepäevalise koolituse puhul võib siht selguda hiljem. Mõnikord ei oska ise prognoosida ka, kui dramaatiline soovitud muutus võib olla ning loodad hoopis midagi väiksemat kui tegelikult välja kukub.

 

OLULINE ON PIDEV JA MITMEKESINE ÕPPIMINE

Jana Kukk

Jana, Sa ütlesid, et kõik õpivad erinevalt, kuidas Sina õpid?

Ma õpin väga erinevalt tegelikult, sõltub teemadest. Püüan õppida iseendale rohkem väljakutseid esitades. Kindlasti on õppimisviise, kus ma end harjumuse tõttu kuidagi mugavamalt  tunnen, kuid ma proovin neid teadlikult vältida. Just selleks, et ka teisi õppimisviise või võtteid enda jaoks sobivamaks muuta, nendega hakkama saada ja harjuda.

Ma arvan, et väga paljude jaoks on „õppimine“ natuke hirmutav sõna. Just selle tõttu, et seda on üldjuhul tehtud ühel kindlal viisil, mis võib-olla ei ole olnud kõige kaasahaaravam. Vahelduse või erinevate viiside sissetoomine on see, mis õppimise minu jaoks põnevaks teeb.

Aga Sina ise, mida Sinult õppida?

Ma arvan, et äkki distsipliini ja enesejuhtimise oskust. Nagu juba mainisin, on mul hästi palju kohustusi, mida ma olen endale vabatahtlikult võtnud: erinevad tööülesanded väga erinevates valdkondades; erinevad inimesed, kellele olen andnud lubadusi ja lisaks iseendale antud lubadused kooli ja hariduse osas. Kõikide nende asjade äratoimetamine ja ka motivatsiooni säilitamine on asjad, mille pärast ma oma enesejuhtimise oskuse üle uhke võin olla küll.

Pälvisid läinud aasta lõpus noortevaldkonna aasta koolitaja tiitli. Räägi, kuidas Sinust sai just noortevaldkonna koolitaja?

Ma arvan, et see oli üldse esimene valdkond, millega ma koolitajana kokku puutusin. Kunagi, umbes 2002. aastal äkki olin ma hästi aktiivne noor tudeng, kes osales erinevates projektides, kaasa arvatud Euroopa Noorte mõningates algatustes ja noortevahetustes. Kuna ma oskan ka vene keelt, siis sattusin läbi viima Euroopa Noored Eesti büroo korraldatud vene koolidele mõeldud infoseminari. Juhtusin seda tegema koos suurepärase noortevaldkonna koolitajaga ja ta ilmselt nägi minus mingisugust potentsiaali, sest ta kutsus mind kaasa lööma. Nii ta sealt vaikselt läks…

Oled Sa nõus selle inimese nime välja ütlema, kes sulle eeskujuks oli?

Absoluutselt, see on Oleg Vares, kellega me töötasime koos väga – väga pikalt ja võimaluste tekkimisel töötame ka praegu. Meil hetkel küll ühtegi ühist projekti ei ole, aga me jätkame suhtlemist ja ma arvan, et meie koostöö ka jätkub.

Kas noortevaldkonna koolitajaks olemine erineb kuidagi lihtsalt koolitajaks olemisest?

Eripära noortevaldkonnas seisneb selles, et töötada tuleb kahe erineva sihtgrupiga: noored ja noorsootöötajad. Kuigi eesmärgid ja sõnumid on sarnased, on sihtrühmad väga erinevad. Noorsootöötajad on õppijatena hoopis teistsugune sihtrühm kui noored. Nad tulevad oma igapäevareaalsusest, oma stereotüüpide-, kogemuste- ja arusaamadega. Nendele viidavad sõnumid on küll tihti samad, mis noortelegi, kuid neid ei saa edasi anda samas keeles, samade terminite- ja meetoditega. Tuleb kohaneda vastavalt sellele, kes su ees parasjagu on.

Mis on need probleemid, mis Sind noortevaldkonnas koolitades kõige enam puudutavad?

Ma ei tea, kas seda nimetada probleemiks, kuid hetkel ei vaadelda noorsootööd ja -tegevusi kui õppimisprotsessi. Isegi siis, kui rääkida noorsootöötajatega ja nad teavad, mis on mitteformaalne õppimine, ei pruugi need teadmised nende igapäeva töös hoopiski mitte rakenduda. Ja ka see noor, kes kuskil noortekeskuses mõnes tegevuses osaleb, tema samamoodi ei pruugi teadvustada, et tegelikult ka sellest õpib ta väga palju. Talle ei ole lihtsalt keegi selle jutuga kunagi lähenenud.

Mis Sa arvad, kuhu võiks noortevaldkond edasi areneda?

Arvan, et noorsootöö tervikuna võiks pürgida natuke rohkem teadvustatud õppimise poole. Koolituste roll on seda mõtteviisi muutust toetada.

Janat küsitles ENEBi  arendus- ja koolitusprojektide juht Marko Vene

 

JAGA